Lugesin väikese tüki Andrus Kivirehe romaanist ”Rehepapp, ehk November” ja julgen õelda, et see polnud ebameeldiv kogemus. Kivirähk mängib folkloori, käsituste ja rahvapärimustega ja teeb naeruväärseks nii mõisamehed kui talupojadki. Ta mõnitab ja  naerab välja kogu kirikuinstitutsiooni, aga Jumalat ta minu meelest ei  pilka. Enamgi veel, Kivirähk ironiseerib  rumalate ja ahnete inimeste üle.

Kirjanik ammutab ainest ja ideid häbenemata vanadest muistendeist ja nii saab kokku hea looming, mis esitab rõõmsa loo väikese eesti küla elust pärisorjuse ajal. Jutustus järgib erinevate inimeste ettenägematuid  asjaolusid ja  juhtumeid, mis  mööduvad episoodidena ning mida ühendab sündmuskoht ning aeg – kõik toimub ühe novembri jooksul.

Huumorisäde silmis ja mahlaka keelega Kivirähk kirjutab lollide, aga kavalate talupoegade suhtlemisest  mõisahärradega. Lopsakalt loob ta  pildi talupoegadest, et nad on kavalad nagu rebased. Nad teevad kavalaid tempe mitte ainult teineteistele, vaid ka kuradile endale.

Lõpptulemus on koomiline analüüs eestlaste põhiolemusest ja iseloomust.

Rehepapp on minu meelest eelkõige satiir nii igiaegsest inimeste petlikkusest ja truudusetusest kui ka igavesest põhjatust rahaahnusest tollal  kui ka nüüdisajal. Ja kui ma ei mäleta valesti, siis nii nüüdisaegses keelekasutuses on juba väljend ”rehepaplus”, mis tähendab ahnete inimeste rumalat käitumist eriti poliitilises kontekstis. Aga võibolla on see minu  tõlgendus, või mõistan vääriti. ( Palun  paranda(ge) mind, kui eksin)

Mulle meeldis eriti Kivirehe stiilis otsekohene ja teesklematu suhtumine vägivalda ning surma. See on selle romaani veetluse ja  tõmbejõu saladus. Nii stiil kui ka varjundirikas keel pakub lugejale rohkesti ajaviidet ning meelelahutust. Soovitan soojalt Rehepappi teistelegi eesti folkloorist,  reipast keelest ning  naerust huvitatuile. See on tõesti rõõmutekitavalt naljakas raamat!