RETSENSIOON

EESNIMI PEREKONNANIMI magistritööle

XXXXXXXXXXXXXXXXXXX

Retsenseeritav magistritöö käsitleb äärmiselt olulist probleemi, nimelt 2007. aasta 1. septembrist kavandatud Eesti vene õppekeelega koolide osalisele eestikeelsele aineõppele ülemineku kommunikatsiooni strateegiliste põhimõtete määratlemisele. See on üks teemasid, kus puhthariduslike probleemide taustal mängib teatavasti eriti tähtsat rolli ühiskonnaelu, selle avatus / suletus, muutusmeelsus / vaikelulisus, otsekohesus/silmakirjalikkus. Et Eesnimi Perekonnanimi on ise kaasatud Integratsiooni Sihtasutuse poolt käivitatud kommunikatsiooniprogrammi „Teavitustegevused vene õppekeelega koolidele – teavitamine osalisele eestikeelsele aineõppele ülemineku toetamiseks” (25.09.2006), siis on teema valik igati õigustatud. E. Perekonnanimi magistritöö peamine eesmärk on pakkuda ülemineku kommunikatsioonistrateegia näol ühe võimalikku lähenemise sihtrühmade informeerimiseks ja seeläbi ülemineku sujuvaks ettevalmistamiseks. Uurimismeetodina on kasutatud süvaintervjuusid koolijuhtide, aineõpetajate, õpilaste ja vanematega. Analüüsitakse ka TNS Emori poolt läbi viidud uuringuid.
Magistritöö ülesehitus on väga segane. Esmapilgul tundub, et töö koosneb neljast peatükist, neljast lisast ning bibliograafiast, mis sisaldab ainult 24 allikat, millest kolmandik on ingliskeelsed. Ka 7 ingliskeelset allikat kokku on magistritöö jaoks väga vähe.
Lähemal tutvumisel selgub, et nummerdamata peatüki ja kogu magistritöö pealkirjad on peaaegu samad: vrdl Vene õppekeelega koolide osalisele eestikeelsele aineõppele ülemineku kommunikatsioonistrateegia ja Vene õppekeelega koolide osalisele eestikeelsele aineõppele ülemineku kommunikatsioon, mis aga on teadustöö puhul täiesti lubamatu. Ilmneb, et töö koosnebki sellest ühest nummerdamata peatükist, mis jaguneb omakorda neljaks osaks. Niiviisi läbi kivide ja kändude jõuab lugeja sissejuhatava osa.
Sissejuhatavas osas tutvustatakse töö eesmärki, põhjendatakse teema valikut, aktuaalsust ja tähtsust.
Esimene osa annab ülevaate ülemineku lähteolukorrast. Teises osas esitatakse aga selle planeerimislähtekohti. Neid teemasid käsitledes toetub E. Perekonnanimi erinevatele kommunikatsiooni teoreetikutele (lk 9 – 14), mis iseenesest on väga hea. Samas on tekst liialt referatiivne ning jätab korraliku loengukonspekti või pigem hea kokkuvõtliku loengu käsilehe mulje. E. Perekonnanimi loetleb väga põgusalt tuntumaid kommunikatsioonistrateegiaid, pannes lugeja väga raskesse olukorda. Et autoripoolsed järeldused puuduvad üldse, jääb täiesti arusaamatuks, kuhupoole tahetakse jõuda ning mis eesmärgiga esitatakse rohkeid kommunikatsioonimudeleid ja kaks joonised.

Kolmandas osas analüüsitakse meediakajastusi. Kahjuks aga mainimata jättes väga värvikad artiklitepealkirjad täiesti. Just selles kohas oleks igati kohane ja sobilik esile tõsta, analüüsida silmatorkava vahe vene- ja eestikeelsete pealkirjade sõnastuse vahel. Võrrelgem venekeelsetes ajalehtedes ilmunute kirjutiste pealkirja „Чтобы не пришлось приносить жертвы”, „Выживание школы”, „Будь добр, поучись на эстонском”, „Ученье – свет, образование – тьма”, „Путаный образовательный бизнес-план”, „Школьная программа: политикам – галочка, остальным – головная боль” eestikeelsete üllitiste omadega „Vene koolidesse 50 eestikeelset aineõpetajat”, „Head haridust saab anda ainult heas eesti keeles”, „Koolijihid arutasid vene õppekeelega koolide tulevikku” jne (vt Lisa 1). Ainuüksi pealkirjade sõnastus annab suurepärase ettekujutuse kahe keelekogukonna hoiakutest venekeelsete koolide ülemineku suhtes osalisele eestikeelsele õppele. Siis esitab E. Perekonnanimi sihtrühmade hoiakute analüüsi kokkuvõtte. Järgnevana tutvustab magistrant oma küsitlust, mille eesmärgiks oli uurida põhjalikult erinevate sihtrühmade esindajate hoiakuid ülemineku suhtes ning kaardistada sihtrühmade infovajadused. M. Burlaka uuring näitab, et „need õpilased, vanemad ja pedagoogid, kellel on eelnevalt olnud kogemusi eestikeelse aineõppega, suhtuvad üleminekusse märksa rahulikumalt ja positiivsemalt kui need, kellel vastav praktika ja ka informatsioon puudub. Praktiliselt kõik küsitletud rõhutasid lisainformatsiooni saamise vajadust.” (lk 20). Lähemalt tutvustab magistrant ülemineku kommunikatsiooni eesmärke, kirjeldab sihtrühmi ja analüüsib sõnumite kontseptsiooni.
Neljas osa on pühendatud ülemineku kommunikatsioonistrateegia rakendamisvõimalustele. Oma magistritöö kokkuvõttes rõhutab E. Perekonnanimi, et „sihtgruppidel pole üleminekust piisavalt konkreetset infot” (lk 36). Meenutagem eesti vanasõna „Kus viga näed laita, seal tule ja aita”. Jääb ainult loota, et E. Perekonnanimi poolt pakutud strateegi, mis lähtuvad sihtrühmade infovajadustest,leiab tee praktikasse.
Lisades 1 – 4 esitab M. Burlaka üleminekutemaatiliste artiklite loetelu, tutvustab lähemalt sihtrühmade tausta.

Järgnev osa on mõeldud dialoogi ärgitajaks väitluse kestel.

Küsimus:
1) Mis on kommunikatsioonistrateegia? Sihtrühmadest hakkate Te rääkima juba magistritöö sissejuhatavas osas. Seejärel tutvustate sihtrühmade hoiakute ja infovajaduste analüüsi. Lähemalt tutvustate sihtrühma endi aga alles leheküljel 26. Miks just nii? Kas te peate lugejat teadliku olevat, missugustest sihtrühmadest käib jutt?
2) Teie töös on läbivalt kasutusel termin „identiteet”: „Kohalikud mitte-eestlased seostavad sellega [üleminekuga – X. Y.] oma identiteeti, rolli ja positsiooni ühiskonnas ning tulevikuvaateid” (lk 8). „Ülemineku sihtgruppide avalik viha seisneb ohustatud identiteedi tundes, haridusvõimaluste piirangute tunnetamises ning suutmatuses muutustega kohaneda ebapiisava eesti keele oskuse ning ülemineku detailide kohta info puuduse tõttu” (lk 12). „Peamine probleem oli nende jaoks hirm ülemineku tagajärgede ees – kardeti, et see kahjustab noorte identiteeti ja vene keele tundmist” (lk 17). „Seega oli Ida-Virumaal mitte-eestlaste hirm identiteedi kaotamise pärast väiksem kui Tallinnas, vaatamata sellele, et Tallinnas oli noorte seas eesti keele valdamine parem” (lk 18) jne. Kas võite täpsustada, mis identiteedist Te räägite? Kas peate silmas keelelist identiteeti, etnilist identiteeti või midagi muud? Kuidas seostate venekeelsete õpilaste identiteeti ja üleminekut?
3) Leheküljel 19 tutvustate Te sihtrühmasid. Väidate, et valim iseloomustab „erinevaid Eesti piirkondi”. Samas selgub, et uuring on läbi viidud Tallinnas, Maardus, Sillamäel, Kohtla-Järvel ja Narvas. Oskate Te seda kuidagi kommenteerida? Kuidas saab ainuüksi Maardu tutvustada kogu Harjumaa olukorda? Teie uuringus on puudu Tartu.
4) Kas te peate oma uuringu tulemusi adekvaatseks? Olete ju uurija väljaspool.

Magistritöö tehniline vormistus on hea.
Kuigi töös on keele- ja näpuvigu (nt lk 4: teemaliste pro temaatiliste), teksti stiil on ebaühtlane, sõnastus ja lauseehitus on väga kantseleilik, ei raskenda see sisust arusaamist. Samas oleks magistrant pidanud suhtuma töö keelelisse viimistlusse tõsisemalt ja mõtlema oma mõtete täpsema sõnastuse üle. Näiteks kordab E. Pwerekonnanimi esimeses peatükis (lk 9) seda, mis sissejuhatuses oli juba välja öeldud (lk 5). Vrdl:
Lk 5: „Erinevatel perioodidel läbi viidud ülemineku sihtgruppide hoiakute uuringud näitavad, et suurenenud infovajadus ei ole seni vajalikul määral ülemineku eestvedajate poolt rahuldatud, mis on põhjustanud eksitavaid arusaame ülemineku toimumisest, müüte ning kriitilist ja tõrjuvat hoiakut.”
Lk 9: „Infopuudus ja ülemineku rakendamise ebaselgus on põhjustanud hulgaliselt müüte ja tõrjuvat suhtumist.”
Ingliskeelne resümee on napisõnaline: konkreetseid üldjäreldusi uurimistulemuste kohta ei leidu.
Kokkuvõtvalt vastab Eesnimi Perekonnanimi magistritöö magistrikraadile esitatavatele nõuetele ning väärib C (head) hinnet.