Noor olla on tänapäeval mõnus, kuid ka keeruline
Ühest
küljest on kaasaegsed noored tõelised
õnneseened. Kiiresti arenev ühiskond muretseb selle eest, et noortel oleks
vabadus ja palju võimalusi valida seda, millega nad tõesti tahavad tegeleda. Ja
need ei ole ainult ilusad sõnad – praegu on meil kõik võimalused oma unistused ellu viia.
Kui
keegi tahab näiteks kuhugi sõita, siis on piisavalt võimalusi leida Internetist
sobiv projekt, mille kaudu saab seda teha. Kaasaegsetel noortel on ka palju
õigusi – kõik sovijad saavad ise osaleda oma riigi ja ühiskonna elus. On ka
niisugune arvamus, et praegused noored kasvavad lapsepõlvest kiiresti välja ja
iseloomult on nad iseseisvamad ja
vanematest sõltumatumad. Seepärast on meie ühiskonnas suhtumine noortesse väga
liberaalne, mitte keegi ei piira meie vabadust. Vanemad inimesed annavad meile rohkem õigust valida ise, kui et
sunnivad meid midagi tegema.
Kahjuks
on meie elus kõikidel asjadel ka teine
pool, mis ei ole kuigi meeldiv. Esiteks, kui inimesel on palju õigusi, siis on
temal ka palju kohustusi. Praegusest noorest oodatakse liiga palju.
Meie
koolis oli hiljuti vestlus ühe külalisega. See naine näitas meile presentatsiooni,
milles peale muu oli ka kaasaegse noore kirjeldus. Niisugune portree, mis
näitas, milline peaks olema kaasaegne koolilõpetaja, kuidas ta peaks käituma
ning mida temast oodatakse ja nõutakse. Meile näidatud kuju oli igast küljest
nii ideaalne, et ma kahtlen, et niisugused inimesed kuskil eksisteerivad.
Muidugi, iga inimene peab püüdma end täiuslikumaks teha, aga kirjeldatud
omadused olid lihtsalt saavutamatud.
Teiseks,
noorus on niisugune aeg, mil täiskasvanud ei suhtu veel sinusse tõsiselt.
Selline vastuolu on noortele natuke raske ja mõistetamatu, sest käituma ja mõtlema
peaks juba täiskasvanute tasemel, aga vanematepoolne suhtumine nooresse
inimesesse on veel nagu lapsesse.
Kolmandaks,
lai valik elus ja suur vabadus tähendavad, et noor inimene ise vastutab enda ja
oma elu eest. Aga kui on palju võimalusi, siis tehakse ka palju vigu, sest
noorusel ei ole veel piisavalt elukogemusi, et vigu vältida.
Vigu on ka erinevaid. Mõned vead saavad imada
noort inimest ka väga raskesse ja ohtlikku olukorda. Seda on hästi näha Sass Henno raamatust „Mina olin siin“. Peategelane Rass on
iseloomult väga südamlik ja truu inimene, ta unistab armastusest ja heast
perest. Nähtavasti saab Rass aru, mida
ta tahab, aga temal ei ole kogemusi, et aru saada, kuidas seda saavutada.
Seepärast teeb ta jälle ja jälle vigu, mis laostavad teda. Õnneks suudab noormees peatuda enne, kui on liiga hilja.
Kahjuks
ei ole paljud noored võimelised seda tegema. Seepärast on meie riigis ja isegi maailmas
kuritegevus – noored ei saa aru, mis on elus tõesti oluline ja lähevad päris
sassi. Ma ei tea täpselt, kelle süü see on –
kas noorte, kes ei taha mõtelda oma tegevustest, või
vanemate inimeste viga nende demokraatliku suhtumisega noortesse. Aga arvan, et
kõik on osaliselt süüdi.
Kahjuks
on paljudel inimestel täiesti ükskõik,
et nende suhtumine teistesse inimestesse ning oma elusse saab maailma muuta.
Ükskõiksus on meie ühiskonna peaprobleem, mille tõttu tekivad kõik teised.
Kõigepealt me peame võitlema ükskõiksusega.
Noor olla on tänapäeval nii mõnus, kuid ka keeruline, sest kõik me oleme inimesed, aga inimesed eksivad tihti. On vaja enda eest ja oma tegevuste eest vastutada, sest iga inimene on oma õnne sepp.