Mida peavad inimesed õnneks? Seda ei ole veel keegi osanud sõnastada. Arvatakse, et õnn on seisund, mis iseloomustab inimese absoluutset rahulolu iseendaga ja teda ümbritseva maailmaga. Õnnelik inimene elab täisverelist elu ja rõõmustab iga päeva üle. Kui tahad olla õnnelik, siis pead iga päev meelestama ennast positiivselt, pead oskama  rõõmustada iga pisiasja, iga päeva, iga kohtumise üle. Kui tahad olla õnnelik, siis tee kõike naeratusega ja ära koonerda heade sõnadega. 

Mõned arvavad, et nende elus sõltub kõik juhusest. Nad usuvad saatusesse, mis ei anna neile mingit võimalust ise otsustada. Kui saatus tahab, siis piinab, kui tahab – halastab. Nende inimeste mõtteviisist järeldub, et me kõik oleme võimetud oma elu ise korraldama või selle eest vastutama.

Võib aga tuua ka mitmeid näiteid, mis vääravad eelneva arvamuse. Inimesed on alati võidelnud oma õnne eest. Eeskujuks on üks legend kuningast, kes jättis lossi, sõitis kuskile maale, et tegelda oma lemmiktegevusega. Mees elas maal ja kasvatas kapsaid, ta oli täiesti õnnelik. Keegi ei usu, et see võiks tõsi olla, aga mulle tundub, et nii see on. Ainult see inimene, kes tegeleb oma lemmiktööga, tunneb ennast õnnelikuna. Niisiis, iga inimene saab olla õnnelik ainult siis, kui saab aru, kust otsida oma õnne ja kuidas seda leida. Vanasõnagi ütleb, et igaüks on oma õnne sepp. 

Tõsiselt mõeldes on see õige, sest just inimese enda tegevusest sõltub tema tulevik, tema koht ühiskonnas ja maailmas. Just inimese mõtlemisvõimest, mõistusest ja vaevanägemisest sõltuvad tema saatus ja õnn. 

Elu on nagu teadus, mida tuleb tundma õppida. Kui sa ei õpi selgeks tähtsamaid tõdesid ja kuldseid elureegleid, siis võib toimuda kokkupõrge probleemidega, mis mõjutavad sinu edaspidist saatust ja on seetõttu õnnele paratamatult takistuseks. See kokkupõrge võib olla fataalne, ja selle tagajärjed võivad olla parandamatud. 

Näiteks Sass Henno romaani ,,Mina olin siin`` peategelane Rass - seitsmeteistkümne aastane noormees eliitkoolist, kes hakkas tegelema musta tööga, kujunes narkodiileriks. "Keegi ei sünni narkodiileriks" - niimoodi  raamatus öeldi. Poissi tõmbab veekeeris sündmustesse, mida ta ei saa kontrollida. Esialgu ta hakkab tegelema narkootikumidega, et teenida raha ja maksta võlg Talise kadunud auto eest. Rass on põhimõtetega. Ta püüab oma lubadusi iga hinna eest täita. 

Ma arvan, et iga inimene peab evima elu eesmärki, seda peamist sihti või tasandit, mida kõigele vaatamata oma elus saavutada. Seda on vaja teha, et lihtsalt teada, kust ikkagi otsida oma õnne. Imelik küll, aga Rassil see eesmärk oli: ta unistas saada arstiks ja sõita kuskile ära. Aga kõver tee ei too kellelegi head, seda raamatu autor Sass Henno tahtiski näidata. Alates sellest, kuidas tema peategelane istub arestikambris ja kirjutab oma lugu  mitte ainult sellest, mida ta on teinud, vaid peamiselt segadusest, milles ta oma elu on elanud. Ainult nii võib sellest kellelgi kasu olla. 

Juba pikka aega on inimesed katsunud leida õnne retsepti - tavalist, kerget ja kõigile arusaadavat. Aga meie maailmas on rikkuse, õnne ja nooruse lähedal olemas vaesus, tõrjutus, mured ja haigused. Hea näide – meie Rass, kes püüab toita iseennast ja oma neidu, kellega ta elab. Noor inimene ei hakanud halvaga tegelema mitte ilusama elu või meelelahutuse taga ajamiseks, vaid selleks,et ellu jääda. Ja see näitab, et ühesugust õnne igaühel ei ole! 

Aga mis see on – õnn? Igaühel on ta isesugune. Mõnele on see hea töö, teisele – lapsed, kolmandale – raha. Paljude inimeste elu mõte on lihtsalt selles, et leida oma õnn. 

Selleks, et elu oleks niisugune, nagu ise tahad, pead palju töötama, sellepärast et täna mitte midagi ei anta niisama. Kui sa tahad saada mainekat tööd, siis  pead  hästi ja palju õppima. Kui sa tahad, et sinu lapsed kasvaksid tarkadeks, oleksid terved ja rõõmsad, siis nende kasvatuse ees ei tohi käsi rüppe lasta. Isegi võimu teiste üle on vaja välja teenida, sest inimesed ei luba igaühel end käsutada ja juhtida. Rass teadis kõike seda ja proovis õppida, ta isegi sundis oma neidu Sädet koolis käima. Erinevalt oma noormehest ei näinud neiu selles mingit mõtet. Rassi uus „töö“ aga tõrjus kooli varsti peategelase plaanidest välja.

Seetõttu on õige, kui öeldakse, et inimene ise on oma õnne sepp. Ümbritsevad inimesed saavad ainult natuke aidata sind eesmärkide saavutamisel, toetada raskel ajal, kuid kogu raske töö pead sa siiski ise ära tegema.

Aga mis teha, kui sinu hea rööbastee kadus kuskile eilsesse  ja tulevikus on ainult pimedus ja mure? Ongi üks sõna – lootus. Nimelt see sureb viimasena ja Rass jätkas lootmist, et kõik edeneb. Isegi pärast aresti ütles ta oma isale: „Kas sa tead, et mina saan arstiks?“... Rass ei käinud eliitkoolis mitte sellepärast, et tema vanemad oleksid olnud rikkad. Lihtsalt tema ema töötas seal kuni surmani ja poisile anti võimalus oma koolis õpinguid jätkata. Õpetajad ja klassikaaslased ei teadnud, mis poisiga toimub, nad ei saanud aru, missuguses  maailmas elab Rass. Aga poiss ei elanud koos isaga, kes oli politseinik, sellepärast et ei saanud hästi läbi võõrasemaga. Ta eelistas elada iseseisvalt, vaatamata raskustele. Rass püüdis rautada oma õnne.

Ma arvan, et inimene teeb oma õnne iga minut, sest ta ei tea kunagi ette, kuidas vastavad tema sõnad ja tegevused tulevikus. Praegu ma keerutan nagu orav rattas – kool, kodu, lisaks kursused. Mõnikord mul lihtsalt ei ole aega, et teha kodutöid. Ent ma tegelen kõige sellega  ikka, sest ma tean, et see aitab mind tulevikus. Alguses pean  sooritama hästi eksamid. See suurendab minu võimalusi astuda ülikooli, kus ma jätkan õppimist, sest hea haridus annab mulle võimalusi saada head tööd.

Ma saan aru, et minu õnn ja minu heaolu sõltuvad ainult minust, ja juba praegu ma teen kõike eesmärgi saavutamise nimel. Sest minu jaoks olla õnnelik tähendab olla järgmises päevas kindel, olla armastava pere keskel ja väärtustada kõike eluks vajalikku.