Iga inimene on oma õnne sepp. Ma olen selle väitega absoluutselt nõus. Paljud nõrgad inimesed otsivad oma ebaõnne põhjuseid teistes inimestes. Mina arvangi, et kui inimene midagi tõeliselt tahab, siis ta seda saab. Kõige peamine asi on seada endale väiksemaid eesmärke, mis viivad meid peaeesmärgile.

Et midagi saada, on vaja midagi anda. See on üldine eluseadus. See on seesama, mis on energia jäävuse seadus füüsikas, energia ei muutu ega kao vaid muutub ühest olekust teise. Kui  inimene tahab elada omas majas, siis probleeme ei ole, sest ehitab siis endale maja järk-järgult ja aeglaselt, või kui tal raha on, siis ostab ta endale valmis maja. Mina, näiteks, tahtsin kord Türki sõita, kuid raha polnud. Ma läksin tööle ja teenisin raha reisiks ise. Ma töötasin kogu suve iga päev ja varsti sõitsin Türki väga heasse  hotelli puhkama. Võib- veel olla niisugune näide: nüüd inimestel ei ole tööd. Inimesed ei saa hakkama probleemidega, sest kõik vajab raha. Kuid, minu arvates, kui inimene tõesti tahab töötada, siis ta saab endale töökohta. Ta võib töötada paljudes kohtades esialgu,  aga pärast leiab ta hea töö. Võib-olla, et niisugune arutelu tundub naljakana ja naiivsena, kuid see pole nii, see ainult tundub kättesaamatu eesmärgina. Muidugi, selle saavutamiseks on vaja palju töötada. Tihti võib näha inimesi, kes istuvad diivanil ja teiste inimeste õnne vaadates arutlevad, et nende rahadega võiks osta kõike. Kuid niisuguselt inimeselt tahaks küsida, mis teda segab. Ja ma oskan sellele küsimusele vastata. Niisuguseid inimesi segab nende laiskus. Muidugi, diivanil istuda on palju mugavam ja kergem, kui õppida, teha midagi selleks, et rohkem suhelda inimestega, sõlmida tutvusi ja töötada. Keegi küsib, et kuidas ta saab töötada füüsiliselt, sest tema tervis ei luba. Siis ma vastan. Minu emal oli klassikaaslane, kes ei saa käia ise, ilma abita. Ta leidisis endas jõudu ja palus oma isa, et ta sõidaks temaga kuus  aastat järjest Tartusse. Lõpuks Aleksander lõpetas õigusteaduskonna Tartu ülikoolis ja nüüd töötab kodus: ta aitab juriidilistes küsimustes korteriühistuid. Ja kui tal poleks olnud omal ajal eesmärki või unistust iseseisvalt raha teenida ja soovimatust elada väikesest riiklikust töövõimetuspensionist, siis tõenäoliselt ei oleks saavutanud midagi. Vastupidiselt sellele näitele võiks jutustada teistest inimestest, kes selle asemel, et hästi õppida ja saada haridust, hakkavad alkoholi tarvitama ja lõppude- lõpuks muutuvad asotsiaaliks, ilma tööta ja elatiseta. Käivad tänavatel, korjavad pudeleid ja tülitsevad kõikidega, sellepärast, et nende elu  on halb ja keegi ei taha niisuguste inimestega suhelda ja aidata neid. Niisugused inimesed süüdistavad oma ebaõnnes igaüht, ainult mitte iseennast, selle asemel, et vaadata peeglisse ja objektiivselt tunnistada, et kõikides hädades on ainult üks süüdlane ja see on tema ise. Õigesti ütleb vanasõna, et mida külvad, seda lõikad. Hiljuti lugesin ma noore eesti kirjaniku Kerli Altmarti raamatut „Makaagid ja majad“. See raamat jutustab tänapäevasest noorte elust, noorte tunnetest, nende soovidest ja võimalustest. Arvan, et  teemale „Kas igaüks on oma õnne sepp?“ on pööratud palju tähelepanu selles raamatus ja ma tahaks lisada veel mõned mõtted. Ma tahan kinnitada oma väite tõelisust ühe selle raamatu kangelase Markuse näitel. Markus on kuueteistkümne aastane noormees. Tema, nagu neli tema sõpragi, mängib koolibändis „Monkey House“. Nende bänd on väga populaarne nende sõprade ja tuttavate seas. Selles bändis mängides Markus koos  oma sõpradega realiseerib iseennast. Kuid Markusel on probleemid. Tema vanem täiskasvanud vend on narkomaan, kes suitsetab marihuaanat. Omades halba eeskuju silma ees, hakkab Markus ka suitsetama.Ta elab korratut, räpast elu ja õpib halvasti. Õpetajad kaebavad tema käitumise ja hoolsuse üle. Ta ei õpi ja mõtleb ainult meelelahutustest. Tekkis olukord, et teda võidakse koolist välja heita. Aga siin on üks probleem. Samaaegselt koolist välja heitmisega, Markus kaotab õiguse mängida oma bändis, sest proovid, mis toimuvad koolis, toimuvad ka kooli pillidega. Selleks, et seda ei juhtuks, võtab Markus end kätte, hakkab õppima, parandab kõik oma hinded koolis ja saab  endale õiguse harjutada oma bändiga edasi koolis. Raamat lõpeb sellega, et autor ütleb meile, et me kuuleme veel sellest bändist tulevikus. Kas pole see Markuse lugu kinnitus mõttele, et igaüks on oma õnne sepp ? Kui Markus ei oleks muutnud oma suhtumist õppimisse, siis  oleks ta kaotanud oma unistuse bändis mängida. Ja keegi ei tea milliseks võiks kujuneda tema elu. Võib tekkida küsimus, mis juhtub siis, kui inimesel polegi suurt unistust, mille nimel ennast pingutada. Siis sel juhul on võimalikud kaks varianti. Kas  inimese elu läheb koos vooluga, ja ta elab deviisiga päev on möödas, jumal tänatud. Või ta elab mitte enda pärast, aga teiste pärast. Näide elust mul on. Elas üks abielupaar, kellel oli kaks last. Naine selles perekonnas oli kodune, kunagi ei töötanud, raha teenis perekonna jaoks tema abikaasa. Ühel päeval abikaasa hukkus ning naise kaela peale jäid kaks last. Alguses oli naine šokis ning tahtis elu enesetapuga  lõpetada. Kuid hiljem mõtles, et mis juhtub tema lastega, kui ta sureb ära. Siis võttis ta ennast kätte, leidis endale tööd ja nüüd elab laste nimel. Teda aitas mõte, et ta tahtis tuua rõõmu oma lastele. Sellepärast, kui inimene saab õigel ajal  aru, et ta on ise oma õnne sepp, on tal rohkem võimalusi saavutada elus seda, mida ta ise soovib. Mõelge selle üle, ja ma olen kindel, et teie elu muutub paremaks.