Need, kelle arvates juhtunu polnud üldse naljakas, seisid nõutult kõrval. Kõigile oli ju teada, et mõne hetke pärast politsei lahkub ja siis jääb kohalikuks võimuks jõuline omakohus. Kui politseibussi rehvid linnas täis pumbatakse või uutega asendatakse, siis võib omakohtu lõpetamiseks jälle politsei kutsuda ning kõige varem 45 minuti pärast on ehk isegi lootust neid näha. Kui nad ei pea just mõnda samasugust olukorda lahendama sõitma linnast 40 kilomeetrit teisele poole.

Isehävituv Eesti

Politseireformiga plaanitakse politseinike palku tõsta sisemise ressursi ehk kohtade vähendamise arvelt. Sellise käitumise eeldus peaks olema teadmine, et inimesed hakkavad ise oma elu ja kaaslaste käekäigu eest hoolitsema, kuna korravalvurid enam kõikjale ei jõua. Aga kahjuks tundub, et protsess on praegu veidi valepidi käima lükatud – enne isevastutava Eesti käimasaamist on jäetud tugisüsteemita (mida politsei kuritegude ennetamises peaks olema) isehävituva Eesti inimesed, kellel kahjuks pole veel oskusi, et ise oma tegude eest vastutada. Isehävituv Eesti on kõrgel kohal alkoholi, purjus peaga vahele jäänud autojuhtide, liiklusõnnetuste, (kodu)vägivalla juhtumite poolest. Kuritegude arvu vähendatakse seaduse sõnastuse muutmisega, kus kõik seni registreeritud teod enam registreerimist ei vajagi või saab sama tegu uues sõnastuses kergema määratluse. Statistika sellega paraneb. Aga iga üksiku inimese turvatunne ja igapäevane hakkamasaamine?

Ma loodan, et irooniline toon selles loos on kõigile tuntav. Olukorra lahendamiseks võib ju soovitada ära teha relvaluba, endale koju relv muretseda ja oma perekonna kaitsmise eest ise vastutada. Aga me kõik teame, millised on selle käitumisega kaasnevad võimalikud ohud. 

Ma usun, et parim viis igasuguseid kuritegusid vältida on inimeste enda vastutus ja kaasinimeste tähelepanelikkus. Nii kaua kui meil aga kuriteo ärahoidmisele või takistamisele kaasa aidanud inimestele kaitset ei suudeta pakkuda, ei saa me inimesi süüdistada, kui nad kuritegude takistamisel vabatahtlikult lõpuni ei osale.

Riik muudkui kärbib

Aastaid on räägitud vajadusest riigi ülalpidamiskulusid vähendada. Avalike teenistujate vähendamiseks tehtud muudatused viisid vaid ametikohtade ümbernimetamiseni. Nii hakkas osa riigi- ja omavalitsuste asutuste töötajaid töötama töölepingu alusel, kuid töölaud ja palgakulu inimese kohta jäid samaks. Ei toimunud isegi mingit ümberjaotamist, vaid sama asja hakati lihtsalt teise nimega nimetama.

Valdade liitmisest on samuti palju räägitud. Mõnel on see õnnestunud. Nüüd aga tundub sein ees olevat. Värske riigikontrolli raportki tõi välja haldusreformi vajalikkuse ja reaalse paigalseisu ses asjas.

See-eest ollakse hulga edukamad koolimajade sulgemises. Mõnes kohas täielikult, mõnes kohas osaliselt. Küll need lapsed suudavad ka mõnikümmend kilomeetrit eemal koolis käia. Aga kas täiskasvanud sama kaugel vallamajas ei saa käia? Rääkimata sellest, et tänapäeval saab enamik asju kodus interneti teel ära teha.

Nii polegi suudetud õigel moel kokku hoida ja politseis, koolides ja meditsiinis tuleb palgatõusuks kasutada sisemisi ressursse. Teenuse halvenemine puudutab aga iga tavakodanikku.

Tavakodaniku turvalisuse arvelt

Viimastel kuudel on paljud tavakodanikud saanud aru, et neid ei kuulata. See pole tavaline “ah, mis minust, väikesest inimesest sõltub”, vaid sügavam pettumus sellest, kuidas riik asju ajab. Kuid riigikogu on üha viljakam ning keerulistest eelnõudest saavad järjest kiiremini vastuvõetud uued seadused. Mida rohkem rahvas ja huvigrupid vastu võitlevad, seda kiiremini seaduseloojad tegutsevad. Nii et tegevusetuses ei saa neid kindlasti süüdistada, kuid kas see tegevus on praeguses Eestis kõige tähtsam või peaks keskenduma reaalsetele probleemidele?

Maal on seis juba praegu seis nagu sõjaaegses riigis ikka – lagunenud majad, mille õuel toimetavad üksikud naised lastega või pensionärid. Kas saame aga seada prioriteediks, et meie inimestel oleks oma riigis vähemalt turvaline elada? Et turvaline oleks politseinikel, õpetajatel, arstidel ja ka teistel tavakodaniku heaks töötavatel inimestel? Kas saame teha nii, et palga tõttu meremehe naise elu elavad naised julgeksid koduuksest välja astuda ka väikestes Eesti külades, mitte ainult tänavavalgustusest hiilgaval linnatänaval?