Tunne Kelam: Kuidas kaitsta Euroopat? (Linnaleht)
Euroopa on peaaegu terve tänavuse aasta olnud sõjasarnases olukorras. Esimest korda pärast Teist maailmasõda muudetakse Euroopas riigipiire vägivaldselt – püssirohu ja verega. Selline olukord paneb küsima, millised on Euroopa Liidu võimalused end ja oma liikmeid kaitsta.
Euroopa Liidu suurim tugevus ja ka nõrkus on ühised poliitikad. Kui näiteks majanduses ja eelarveküsimustes ollakse üsna ühel meelel ja tiritakse köit samas suunas, siis välispoliitikas on sellise joone hoidmine märksa keerulisem ning mõnelgi korral kipuvad riikide kitsad huvid ühist liini murendama.
Samas on Vladimir Putini agressioon põhjustanud ühtekoondumise. Isegi need riigid, kes sanktsioone eriti ei poolda, lähevad enamusega kaasa ning liit on neis küsimustes püsinud ühtne. See on tekitanud Kremlis segadust. Nüüd on vaja mitte närve kaotada ning jätkata ja süvendada ühtset joont, kuni Venemaa valitsus naaseb rahvusvaheliste käitumisreeglite austamise juurde.
Prantsusmaa valitsuse kõhklused anda Moskva tellitud Mistrali ründelaevad üle Venemaale on asendunud märksa selgema hoiakuga. Euroopa Liidu ja ka Euroopa Parlamendi liikmete survel on Prantsusmaa seadmas liidu solidaarsust ning väärtusi kõrgemale ühest rasvasest äritehingust.
Euroopa
julgeoleku tugevdamiseks vajame eeskätt ühtset energiapoliitikat,
milles ei vahetata põhimõtteid torude vastu. Mõne aasta eest heaks
kiidetud otsusega luua ühtne energiaalane siseturg on nüüd eriti kiire
ning Euroopa Parlament teeb kõik, et ükski riik ei jääks
energiavarustuse vallas isoleerituks ega välissurvele haavatavaks. Üks olulisemaid liidu turvalisuse tagamise
dimensioone on küberkaitse ja -julgeolek. Uued võimalikud konfliktid ei
hakka enam kunagi olema traditsioonilised. Pigem on ette näha
hübriidkonflikte, kus kaalukas roll on infosõdadel, ning see muudab
tehnoloogiast sõltuvad ühiskonnad eriti haavatavaks. Liit peab sellele
erilist tähelepanu pöörama, et olla valmis suurte küberintsidentidega
silmitsi seisma. Euroopa Parlament võttis 2012. aastal vastu minu
koostatud raporti küberjulgeolekust ning küberkaitsest. Liikmesriikide sõjaline kaitse on jätkuvalt
NATO kätes. Tõsi, Euroopa Liit kujundab ka oma julgeoleku- ja
kaitsepoliitikat, kuid see saab NATO-t täiendada, mitte asendada.
Muidugi oleks Eesti julgeoleku seisukohalt tervitatav, kui NATO-ga
liituksid kõik Euroopa Liidu riigid, eriti Soome ja Rootsi. Selline samm
laiendaks NATO vihmavarju kogu Läänemere piirkonnale. On hädavajalik kiiremas korras täpsustada
Euroopa Liidu solidaarsus- ja kaitseklausli rakendumist kriisi korral,
et sätestada üheselt mõistetavad kokkulepped, milliseid reaalseid samme
astutakse näiteks kallaletungi, terrorismi või ka katastroofi korral.