Detsembris 2004 lõpetasin Tampere sotsiaal- ja tervisealakooli. Veel septemris, õpetaja ettepanekul, sõitsime klassiõdede ja õpetajaga nädala pikkusele klassiekskursioonile Tallinnasse. Mina, kes eelmisel õppeaastal olin kaks praktikat Tallinnas ära teinud, olin sinna kohe nõus sõitma. Vaatamata sellele, et meil kõigil oli vaja ülesannete ja lõputöö puhul kooli lõpetamise suunas pingutada, tahtsid klassiõed ka Tallinnasse aega veetma.

Õpisime sõltuvus- ja vaimuhaigetega tööd ja Tallinna klassiekskursiooni eesmärgiks sai kohalike teenuste, töömeedodite ja ravi-asutustega tutvuda. Endamisi mõtlesin, et võib-olla kõige alumine põhjus reisile oli õpetaja puhkuse vajadus. Kuigi rohkemalt ei ma selle teemaga pead murdnud, mul oli isiklik motiiv Tallinna sõita ning seal natuke tegutseda.

Eelmisel kevadel olin läbi viinud praktika Põhja-Eesti regionaalhaigla Tallinnas asuvas Seewaldi psühhiaatria polikliinikus, laste ja noorukite osakonnas. Kahe kuu pikkuse praktika jooksul ma õpisin niihästi psühhiaatrilise töö oskusi kui ka midagi elutingimustest Eestis.
Nagu paljudes kohtades oli materjalne olukord Seewaldis ka kehv. Tihti peale lapsed - kes olid patsiendid - kaebasid ümbruskonna kõleduse üle ja kahjuks ei saa ütelda, et see vigin oleks olnud põhjendamatu. Alguses mina praktikakoha füüsilisest ümbruskonnast ei üldse hoolinud. Esmajoones  olin vaimustatud töömeeskonna oskus-teave tasemest ja püüdsin võimalikult palju õppida.
Alles siis kui üks haiglast põgenenud lastekodulap rääkis, et lastekodu tingimused olid psühhiaatria osakonnast oluliselt paremad, pöörasin tähelepanu osakonna meeldivusele – või pigemini ebameeldivusele. Uurivalt vaadates märkasin et isegi värv langes seinadelt maha. Osakonna töötajad jutustasid et viletsast olukorrast oli juba ammu räägitud, aga eeldusi olukorra parandamiseks lihtsalt polnud.

Seewaldi noorte patsientide seisund oli minule, hea-olu-riigi elanikule, täiesti arusaamatu ja tundsin vajadust midagi teha. Paljude asjade vastu tudsin ikka võimetust, aga Soomes pidi minu arust materjalist heaolu jätkuma ka Seewaldi töötajate ja väiksete patsiendite igapäevse keskkonna meeldivuse lisamiseks. Otsustasin osakonna heaks väikest korjandust Soomes korraldada.
Leppisime laste ja noorukite osakonna töötajatega et püüaksin Solomest vähemalt värve kätte saada. Vaibad, kardinad ning mitmesugused sisustusmaterjalid leiaksid ka kasutust. Kõik meditsiiniõed, tegelusjuhendajad ja logopeed lubasid värvimisele osaleda kui mul tõesti õnnestuks värve koguda. Loa selle ”hea-tegevus-projekti” ellu viimiseks saime kirjalikult polikliiniku juhatja käest.

Vaevanõudeva suve jooksul mul õnnestus kätte saada üle saja liitri pastelltoonilisi värve ja pintsleid, vaipu, kardinaid, kaks arvutid koos arvutimängudega, nukumaja, joonistusvahendeid ja mingil määral mänguasju ning laste riideid. Nüüd oli käes sügis ja aeg kõik tarvikud Seewaldisse ära viia.
Ühel reedesel septembri hommikul pakkisin tarbehunniku laenuautosse ja hakkasin Eesti poole sõitma. Mul oli kavas järgmise nädala pühapäevani Tallinnasse jääda ja et auto ruttu omaniku kätte tagasi tuua, läks õde mulle autojuhiks. Kohe algusest peale reis sai väljakutseliseks.
Tollal kasutasin pidevalt kunstiripsmeid, mida vajaduse korral ise vahetasin ja seda otsustasin ka tol kenal, stardi-hetke hommikul teha. Toimatades ripsmete vahetus torkasin kogemata kääridega silma, mille järgi silm hakkas tohutult vett voolama. Polnunud miskit aga silma heaks teha, pidime ju teele asuma.
Helsingis istusime silmapilgu eraarsti ooteruumis, pea pidime aga laeva peale ruttama, aega vastuvõtu sisseastumiseks polnud. Tallinnas kõige peale sõitsime autoga Seewaldi psühhiaatriahaiglasse. Jällenägemine praktikakoha töömeeskonnaga oli rõõmus, ja siin samas minu voolava silma pärast tragikoomiline. Peale Soomest toodud tarberiista vastu võtmist, juhendas osakonna vastutav õde mind Keskhaiglasse silmaarsti juurde. Igaks juhuks tuli mulle ja õele kaasa osakonna tegelusjuhendaja, minu sõber, Katrin. Sõidu ajal mina tõlkisin õe ja Katrini vahelist juttu.
Keskhaiglas vene silmaarst uuris silma hoolega, kirjutas välja ravimeid ja ütles et midagi hullemat pole silmaga juhtunud. Tal oli õigus; vist juba järgmisel päeval võtsin kunstiripsmed jälle kasutusele. Silma ravisin loomulikult veel päevade kaupa.

Lahkusime haiglast ja läksime vana linna sööma. Mina tegin autojuhile ja Tallina giidile söögid ja joogid välja ühes oma lemmikkrestoranis, Karja-Keldris. Valisime kõik juustuschnidsel-portsjoni, imehea toit, mida minu teada Soomes ei tunta. Pärast mina ja Katrin saatsime koju naaseva autojuht-õe sadamani.

Nädalavahetus möödus ruttu ja esmaspäeva hommukul sõitsin bussiga klassiõdedele ja õpetajale sadamasse vastu. Kuna meie ühise reisikava sihtpunktid olid mulle peamiselt juba tuttavad,seasin sammud Seewaldisse. Mina ning laste ja noorukite osakonna personaal olime selleks valmis, et osakonna värvimisega peale hakata, aga vaatamata kevadisele kokkulepele, luba selleks meile ei antud. Iga päev vastutav õde helistas värvimisteema puhul kellegile juhtfiguurile. Iga kõne lõpes vastusega, et värvimiseks peab  professionaalne maaler olema.
Mul polnud muud teha kui Seewaldis oodata. Kuna olen hästi aktiivne inimene, võtsin jälle töötaja rolli. Natuke kardsin et kas kõik materjalide kogunemiseks tehtud töö kaob ära, aga töötajad veendasid, et nii või teisiti, kasutavad värvid osakonna jaoks.

Nädala jooksul käisin klassiõdede ja õpetajaga Tallinna Linnateatri Kaotajad-muusikali vaatamas. Nautisin täie sõõmuga muusikalitükkist, mis kirjeldas Eesti ühiskonda noorte täiskasvanute vaatepunktist. Muusika võib-olla oli populaarne või kerge, aga minule meelepärane. Kuulan veel tänapäeval CD-plaati, milles on etendus salvestatud.

Plaan värvimise ellu viimiseks klassiekskursiooninädala jooksul kukkus läbi. Ometi olid noored patsiendid väga õnnelikud selle üle et said arvutimänge mängida. Reedel lahkusid Tallinnast klassiõed ja õpetaja, mina jäin esmaspäevani. Hiljem andis töömeeskond mulle teada, et terve laste ja noorukite osakond renoveeriti  Tallinna linna poolt järgmisel januaaril ja Soomest kogutud värvid kasutati samaaegselt.