Minu esimene lapsepõlve mälestus on see, kui olin minu emaga Rauma linna suures kaupluses esimese korra. See oli nii suur kauplus et see oli juba kaubamaja. Olin kolmeaastane ja sain jalutada ema kõrval ega istuda ostukärus. Ema vaatas riideid ja see tüütas mind., ja nii ma põgenin.

Ma rändasin ringi suures kaupluses, kuni tähele panin kõrge soolakurgipurkide püramiidi.  Ronisin püramiidi peale ja jäin sinna istuma. Seal istusin ja vaatasin kaupluse üle minu uuelt kõrgelt troonilt.

Varsti tuli müüja ja ütles: ”Kuidas sina sinne sattusid? Tule kiiresti alla!”  Ma tulin alla, ja müüja küsis: ”Mis on sinu nimi?” Ma vastasin: ”Minu nimi on Lind.” Ma ei mäleta, miks valetasin et minu nimi on Lind, kuigi ma teasin et minu nimi on Elli-Mari.

Jalutasin müüjaga kaupluse infosse ja müüja kuulutas: ”Väike Lind oodatab tema ema infos.” See on hea, et minu ema oskas tulla infosse, kuigi müüja kuulutas vale nime. Hiljem minu ema valvas mind hoolega igal reisil kauplusse.